Great times call for great men -  (Jaroslav Hasek)

Surprisingly Deauville, supposedly mid-range touring bike, does not come with 12V socket as standard. Honda sells insanely expensive one as accessory, and you also need to to buy a wiring harness piece to go with it (also insanely expensive). So here is how I installed a socket that I bought from auto parts store . The cost of all parts totaled 10 EUR, and it took few hours of fiddling with plastics and cable ties from me.

The parts I used:

12V socket
2 m piece of black wire
2 m piece of red wire
In-line fuse holder
2 flat push-on terminals to connect to socket
2 ring terminals to connect to battery and ground, for 6 mm bolt (in retrospect, it would have been better to have the other one to be 10 mm).
a handful of black cable ties

First some paneling from left side of the bike had to come off, and you can see the wire starting to go into place, with connectors already crimped to socket end.

Then I made a hole in left side box for socket, and fitted in with two screws. Don’t be tempted to install it any higher along the wall of the box, as this will make it very hard to get the box back in. Also, the way I placed the socket makes it possible to insert quite long connectors into socket without problems. I drilled an initial hole with 22 mm wood drill bit that I had, and then just widened it to eventual needed size with a knife, the plastic is quite soft.

Getting the bottom screw in was a bit of a pain, a socket with contra nut would have been easier but I just used the one that was available at a first store where I went.

Now I connected the cables to socket, put the box back on and strapped the cable onto wire harness with cable ties, making sure that there is enough free play at the top so that I can take the box off and disconnect the socket should I need to. You can see the twisted red/black pair attached to wire harness below.

Once the cable was set, I measured and cut the red wire to add a fuse socket. The socket came with preinstalled wires, and I attaches one end to cable going to socket, and crimped 6 mm ring terminal to go under battery lead bolt to the other end.

Here you can see the soldered connection. Hidden behind body panel are two layers of heat-shrink tubing waiting to be slipped over the soldering joint.

Here is the finished connection with the first layer on.

And finally for ground connection I crimped another ring terminal to the black wire, and then cut it open and widened a bit to fit around the thick bolt that you can see on the picture, between frame piece and plastic/metal piece behind it. The ring terminal on the fuse wire went directly on battery, and then I just tied the last bit of cable down and inserted a 10A fuse into fuse holder that you can see on the top center of the image below.

Then all that was left was fiddling all the plastics back on and I was done. There are pros and cons for attaching the socket directly to battery. The biggest problem is that if you leave anything connected to socket with a bike not running, then it can drain your battery. On a positive side, the socket can be used to charge a battery without taking anything off the bike, and thats a reason I did not use switched power because in here the bike will sit in garage half the year, and I want to have trickle charger hooked up to battery during that time.

Vaatasin just Facebooki filmi ära. Mingit erilist kunsti pole sealt mõtet otsida kui kunstilised liialdused välja arvata aga see on kummalisel moel liigutav, motiveeriv ja mõtlemapanev film. Võiks õppevahendina kasutada noortele kes tormavad pea eest startuppi tegema, ilma endalt küsimata mida nad on valmis ohvriks tooma.

Kas sina oleks valmis oma äriidee nimel ohverdama oma ainukese sõbra näiteks?

Trendneti TEW-432BRP wifi ruuter – kuigi esmapilgul täitsa pädev ja stabiilne asi – on tegelikult kahe katastroofilise veaga. Kui ümbritseva õhu temperatuur vähegi üle tavalise toatemperatuuri tõuseb siis kuumeneb selles asjas miski üle. Tunda annab see sedasi, et ruuter isegi oma lan interface poolt tulnud pingidele ei vasta ja tekib suur paketikadu. Netist võib leida vihjeid ka sellele, et aeg-ajalt reboodib seade sellises olukorras omatahtsi. Teine viga on see, et VPN passthrough UDP protokolli peal lihtsalt ei tööta. Kuna dd-wrt toetust sellele rauale olemas ei ole siis ei saa isegi külmal maal VPN-i probleemi lahendada. Ühesõnaga, ära osta.

D-Link DIR-412 on selline lahe wifi ruuter millel on USB ots kuhu saab 3G modemi pista, etherneti port mille saab ühendada kas siis kohaliku võrgu külge või WAN-i (näiteks DSL või kaablimodemi külge). Väidetavalt oskab ruuter automaatselt vahetada 3G peale kui tavaline WAN link katki läheb aga seda ma pole proovinud, sest minu huvi on lihtsalt mobiilse 3G ühenduse jagamine. Kuigi Huawei E1752 netipulk mida Elisast osta saab pole otseselt D-Linki ametlikult toetatud seadmete nimekirjas töötab see laitmatult. Enne ruuterisse surkamist ühendasin pulga arvutiga ja installisin pulga peal kaasa tuleva tarkvara – ainult selleks, et saaks PIN-i küsimise maha võtta. Elisat ruuteri firmware operaatorite valikus polnud aga valisin EMT ja muutsin käsitsi APN-i ära, Elisa puhul on see lihtsalt ‘internet’. 3G levis on kiirust piisavalt, et Skypega audiokõnet teha ka Elisa Mint Light paketti kasutades. Kuna 2G levis on kiirus nagunii tehnoloogia, mitte paketi piiratud siis maakohtadesse pole kangemat paketti mõtet ostagi. VPN töötab ka. Autos kasutajatele on natuke ebamugav, seade tahab juba valmis tehtud 5V toidet ja kaasasolev toitekas on kirjade järgi lausa 2.5A. Lihtne variant on inverter, väiksem ja ökonoomsem oleks 5V/2.5A väline toitekas mis otse autoelektrit sööks. Vähemalt esialgu pole ühtegi probleemi esile kerkinud, võib osta küll.

D-Link DIR-300 (B1 rauaversioon) on teisest puust router kui Trendneti junn. Kõigepealt on raud tänapäevasem, juba protsessor on paar korda kiirem. Põhiline on see, et ruuterile on dd-wrt toetus täitsa olemas, esimene uuendus tuleb teha spetsiaalse versiooniga mis tehasefirmware ära asendab, pärast saab juba dd-wrt tavalisel moel upgradeda. D-Linki enda firmware pole ka paha aga näiteks ei oska ta privaatlani segmentide vahele staatilisi ruutinguid teha. Üldiselt kogemus näitab, et tehase firmware omadused on tänasel päeval juba ebaolulised, palju tähtsam on see kas vabavaralise firmware tugi seadmele on olemas – see on tegelikult nii oluline ostukriteerium, et kõike muud tuleks alles pärast seda vaadata. DIR-300 puhul on vähemalt esmapilgul kõik vajalikud kriteeriumid täidetud. Võib osta küll.

Maksuhaldur sai taaskord oma tahtmise ja blokeeris süütute kõrvalseisjate jaoks ligipääsu on-line kasiinodesse. Elukutselistele on see nagu hane selga vesi. Tee ka nagu profid ja vaheta oma ruuteris või arvutis nimeserveri aadressid ära ja kasuta näiteks Google avaliku nimeserverit addressil 8.8.8.8 või 8.8.4.4, niisama lihtne ongi. Mind ennast need kasiinod ei köida, ma vahetasin omal lihtsalt põhimõtte pärast ära.

Huvitav mis toimub näiteks töövälisel ajal selle inimese peas kes leiutab sellise promokampaania ja arvab, et seda võiks ju vabalt ka jõuluosturalli ajal käigus hoida.

Mitte selveris käijatele siis selgituseks, et need sooduskleebised on sihukesed kaheosalised kleepsud mida saab ostu tehes iga 100 krooni eest ühe, nad on kenasti pabeririba peal reas. Peale paar korda perele nädalasöögi ostmist on neid sul nagu kommunistlikul kangelasel kuulipildujalinte.

Kui sul nüüd peaks tekkima tahtmine neid kasutada siis juhend selleks on ülalpool pildil näha. See selveri kaardi enne ostu ulatamine on seal juba aastaid käigus, ilmselt sama inimese mõttetöö vili kes selle uue kampaania väljam mõtles. Ühesõnaga, selle asemel, et kaupa lindile laduda kaevad hoopis rahakoti välja ja otsid sealt selveri kliendikaardi. Ühtlasi tõmbad sealt siis seda soodukalinti ühe jupi. Põhimõtteliselt võiks ju igale sibulale selle 5% kleepsu peale panna aga aja kokkuhoiu huvides (selja taga tammub närviliselt paarkümmend inimest, lapsed nutavad, naised sisisevad närviliselt) valid siis kärust kallimat kraami kus sellest 5% ka midagi kasu oleks.

Kleepsud tuleb sul pooleks rebida. Perforatsioon on küll olemas aga ikkagi kipub rebend valesse kohta tekkima. Pool kleepsu paned oma pudeli või millegi külge, triipkoodiga osa läheb sul pärast kassas vaja.

Paned need kleepsuga lindile aga kuna nad peavad viimasena kassase jõudma siis hoiad  neid ühe käega kinni ja laod teisi asju ettepoole. Saad käru tühjaks, kassapidaja juba ootab käsi pikal kuni sa talle need 5% kleepsude triipkoodid annad. Tavaliselt oleks sul nüüd pool kaubast juba kilekotti topitud aga kleepsudega mässamine võttis selle aja ära. Jõuad mõned asjad kotti toppida, siis lähed kassa juurde ja kaevad uuesti rahakoti välja, maksad arve ära ja lähed tagasi pakkima. Sinu kõrval pakib veel eelmine kampaania ohver. Järgmine ostja ootab. Järjekord tammub jalalt jalale. Naised sisisevad sulle järele kui häbelikult ukse poole minema hiilid. Ise loodad, et selliseid kampaaniaid välja mõtlev inimene läheb varsti pinsile või hullumaja.

Käisin esimest korda elus Ameerika Ühendriikides. Kõik oli nii nagu teised inimesed rääkinud on, ülekuulamine piiril, sõrmejäljed, pilt… kummikindaid vajavate protseduurideni siiski seekord ei mindud. Esimesel päeval oli ilm nii sitt, et sõber ja kolleeg Henn teatas, et kõik need kes eesti ilma kiruvad pole lihtsalt piisavalt reisinud. Järgmised päevad olid siiski etemad ja nii me otsustasimegi tagasituleku päeval ekstreemürituse teha ja rendiautoga lennujaama sõiteks Manhattanil väikese turismituuri teha. Nagu allolevalt pildilt näha nii sai ka tehtud.

New York on minu meelest küll sihuke linn mille kohta võin nüüd kuhugi linnukese ära teha, et see on nähtud ja uuesti vaadata pole põhjust. Suht hämmastav oli ainult see, et ka Manhattan on üsna autokeskne, tänavatel on neid nagu kärbsemusta. Taksokollast karva kärbsemusta muidugi.

Parkimisprobleemi vähemalt reede hommikul 10 paiku polnud – Times Squarelt sõna otseses mõttes paarikümne meetri kaugusel keerasime parkimismaja uksest sisse, vahetasime auto, mille üks vuntsidega vana lubas ära parkida, valge paberilipaka vastu ja tegimegi väikese jalutuskäigu mille tipuks oli Rockefeller Centeri katus (sealt tehtud ka ülalpool olev turistiklõps). Kultuurilise meelelahutusena külastasime ka ICP väljapanekut mis koosnes küll üsna lahjast materjalist vähemalt seekord. Aga ICP poes on vist küll müügil kõik fotoraamatud mis kunagi on välja antud. Holga kaamerad ka. Peale mõnetunnist tuulistel tänavatel külmetamist vahetasime valge paberilipaka ja $22 jagu rohelisi paberilipakaid oma auto vastu ja seiklesime edasi lennujaama.

Muide, Hertzi Neverlost sat-nav on nii kehva kasutajaliidesega seadeldis, et minu meelest peaks selle nimi küll olema Foreverlost. Rendihind on ka päris krõbe, kui vähegi võimalik siis võtke parem oma või laenatud TomTom või Garmin kodust kaasa aga päris ilma navigaatorita mina küll Ameerikas maanteele ei roniks, vähemalt suurlinnades ja nende läheduses mitte.

Kirjutasin 2008 aasta kevadel superstaarisaatest ja selles kuidas eesti rahva arvamus minu omaga kuidagi kokku ei lange. Karmenist pole peale seda kippu ega kõppu kuulda olnud, võibolla tegeleb oma sotsioloogiaõpingutega muidugi. Loodetavasti ei kao Marten samamoodi silmapiirilt, minu arvates on ta igatahes kunnim mees kui Ott ja Birgit… noh, Birgit pole üldse mingi mees. Otil muidugi oli ilmselt õigus, et Martenil pole selles saates enam midagi vaja tõestada. Loodetavasti saame teda peatselt näha ja kuulda ka mujalt kui mingist Dailymotioni või Youtube põhjatust arhiivist.